Mõnikord on vaja lahkuda, et mõista, mida sa tegelikult ehitad. Reis lavastusega “Jänki seiklused Hiiumaal” viis meid alustuseks Belgia-Eesti Seltsi kutsel Brüsselisse, kuid kujunes millekski enamaks – see oli kulgemine läbi Euroopa kultuuritehaste, kohtadesse, kus endised tööstusruumid on saanud uue tähenduse.
Aga kõigest lähemalt.
Kui sõita autoga Eestist Brüsseli poole, siis on mõned linnad, millest tee peal justkui mööda ei saagi. Üks neist on Berliin, mille alternatiivne kunstiskeene lausa kutsub end kogema ja lähemalt uurima. Astusime pardale.
BERLIIN
Dark Matter on Berliinis asuv “multidimensionaalne valguse, ruumi ja heli paralleelmaailm”, mille püsiekspositsioon on kokku pandud kunstnik Christopher Bauderi poolt. See asub endises tööstuskompleksis, mis on ümber kujundatud galeriiks ning on üks selliseid näitusi, mis on nii tihedalt kogemisega seotud, et sõnade jaoks justkui polegi ruumi. See on hetk, kus valgus ei valgusta enam arhitektuuri, vaid asendab selle ning ruum laguneb tajuks.
https://en.darkmatter.berlin/
BRÜSSEL
Berliinist edasi oli järgmine peatus Brüsselis, kus toimus ka meie etendus. Meid võttis vastu Belgia-Eesti Selts, kes Euroopa tuiksoonel hoiab üleval Eesti kultuuri häält. Etendus toimus Brüsseli äärelinnas asuvas d’Auderghemi kultuurikeskuses ning meid ootas ees pikk päev lava ülesehitust, proove ning õhtul etendus. Publik leidis tee meieni ning saal valgus rahvast täis. Oli südant rõõmustav näha, et Jänkimehe elu keerdkäigud lähevad korda ka selle elu toimumiskohast kaugel.
Pärast etendust kuulsime, et publiku seas oli näiteks üks eesti-ameerika paar ning mitmed inimesed tulid jagama oma lugu seoses Douglasega või selle ajajärguga, kus lavastuse tegevus toimub. Pakkisime asjad ning lugesime selle osa reisist igati kordaläinuks.
Kuna Brüsselis asub üks Euroopa vanimaid kultuuritehaseid Les Halles de Schaerbeek, siis me ei saanud sellest linnast lahkuda ilma nendega kohtumata. Tegemist on linnale kuuluva endise turuhoonega, mis on juba aastakümneid (alates 1970ndatest) kultuurikeskusena toiminud. Les Halles ei püüa olla efektne, vaid relevantne. Seal on kultuur tihedalt seotud ühiskondliku ja poliitilise aruteluga – ruum kui avalik foorum, mitte pelgalt esinemispaik. Oma olemuselt sarnaneb see Kultuurikatlale – avalik omand, mitmekesine programm ja tugev roll kogukonna sidujana. Brüsseli kontekstis on poliitilised teemad loomulikult väga nähtavad – see peegeldub ka programmivalikutes ja sündmustes.
https://www.halles.be/en/
PRAHA
Brüsselist võtsime suuna Praha poole, kus ootas meid tihe päev täis kohtumisi. Esimeseks jõudsime Studio Altasse, kes juba viimased kolm aastat renoveerivad riigile kuuluvat ajaloolist hoonet, et lõpuks ometi saaks tegevustega alustada. Saime kuulda poliitilistest keerdkäikudest tulenevaid ebakindlusi ning kinnitust sellele, et napp ressurss ja pidev kohanemine saavad luua tugeva identiteedi. Nad ei ole valmis institutsioon, vaid kestvas muutumises olev organism. Fookus on kaasaegsel tantsul ja etenduskunstidel. Studio Alta puhul on eriti tuntav kogukondlikkus ja isetegemise vaim mis on väga lähedane Viscosa tüüpi mudelile – paindlikkus, koostöövõrgustikud ja tugev alt-üles areng.
https://www.altart.cz/?lang=en
Sarnast elusat ebatäiuslikkust kandis ka Meet Factory – raudtee kõrval paiknev endine jaamahoone, kus kunst ei ole viimistletud tulemus, vaid pidev protsess. Meet Factory on Praha üks tuntumaid kultuuritehaseid (rajatud 2001. aastal), kus põimuvad galerii, teater, residentuurid ja sündmused. Meet Factory toimib hübriidmudelil – avalik tugi + projektirahastus + omatulu (üritused, rent). See sarnaneb Viscosa võimaliku arengusuunaga, kus erinevad loomevaldkonnad koonduvad ühe katuse alla ja loovad ristkasutust.
https://meetfactory.cz/en/
DOX esindas teist polaarsust – tugevat, erakapitalil põhinevat kaasaegse kunsti institutsiooni, mille ambitsioon on rahvusvaheline. Tegemist on nii näitusepaiga kui loomeplatvormiga, kus toimuvad ka residentuurid. DOX esindab selgelt teistsugust mudelit kui eelnevad – tugev kuraatoripositsioon, rahvusvaheline haare ja eraalgatusel põhinev juhtimine.
https://www.dox.cz/en
Päeva lõpetas Bazaar Festival, mis keskendub kaasaegsele tantsule ja etenduskunstidele. See kinnistas Praha positsiooni tugeva etenduskunsti sõlmpunktina. Avaetendus toimus modernistlikus näitusehoones asuvas Studio Hrdinůs, rääkides taas, et Euroopas ei kao ruumid – nad kirjutatakse ümber.
https://studiohrdinu.cz/en/
See teekond ei pakkunud valmis mudeleid.
Küll aga tegi nähtavaks ühe põhimõtte – Euroopa kultuuritehased ei ole kultuuri tootvad üksteise koopiad, vaid vastused inimeste südames sündinud soovidele.
Ja sellest vaatenurgast muutub ka Viscosa küsimus selgemaks – mitte kuidas korrata, vaid kuidas vastata. Ja vastus oli igal pool veidi erinev, kuid sisult sama – anda ruum tagasi inimestele, kes loovad.
Hiiumaa kontekstis tähendab see midagi muud – vähem kiirust, rohkem ruumi, vähem müra, rohkem kohalolu.
