Jaanuari alguses küsisime Viscosa sõpradelt abi. Meie uus hotell oli juba rohkem kui lihtsalt joonis paberil. Olid tekkinud seinad tubade vahele, mis juba igatsevad oma esimesi külalisi. Kuid nime sellel kõigel veel ei olnud. Me ei tahtnud ise nimetada. Tahtsime küsida ja tulemus oli vaimustav.
Nimepakkumisi tuli üle Eesti ja kaugemaltki. Mõni pakkumine kandis endas kohaliku ajaloo kaalu – Hohenholm, Dageidana, Hotell De la Gardie. Mõni oli kergel ja naljakalt minevikku vaatav – Kilu Hotell, Kalatehase magamistuba, Räim Tomatis. Mõni poeetiline ja adrulõhnaline – Meresiid, Tuulehell, Hõbetuul. Ja mõni lihtsalt aus – Tehas, Voodi, Viscosa Hotell. Üle kahesaja nime. Üle kahesaja erineva viisi näha Viscosat ja koha lugu.
Pärast unetuid öid, korduvaid füüsilisi kokkupõrkeid ning tunde ja tunde kestnud väitlusi jõudsime nimeni, mis ütles meie jaoks kõige rohkem.
Ühest küljest on see kummardus neljale Ungern-Sternbergi suguvõsa liikmele, kellel on Viscosaga ajalooline side. Teisalt – vihje neljale tärnile, mida see hotell potentsiaalselt esindada võiks. Lühike, meeldejääv ja ajalooline.
Aitäh, ristiema Mariin Vanaselja.
Oleme tänulikud kõigile, kes oma mõtted ja ideelennud meile saatsid. Teie pakkumised elasid meie laual nädalaid – ja kes teab, milline nendest teeb mõnel teisel puhul kellegi Viscosa vaderiks.
4Sterni. Saab olema.
