Peegeldused
Viscosa Kultuuritehase aurumajas kohtuvad valgus ja õhk, liikumine ja mälu.
Hiiumaa ümber on taevas, mis näib kord kauge, kord käega katsutav. Nagu ka mälu.
Peegeldus pole vaid kujutis. Ta loob tunde, et ruum jätkub, kordub või avaneb kuhugi, kuhu ei saa füüsiliselt minna, kaotab ära selge piiri üleval/all, siin/seal, praegu/kunagi, muudab vaataja kujutise osaks.
See on nihe. Väike kõrvalekalle, kus üleval võib olla all ja kaugus läheneda.
Valgus kordub, hajub, naaseb.
Inimene loob ruumi, ilmub ruumi ja kaob sellesse taas.
Hetk venib pikemaks kui aeg ise.
Õhu liikumine seob valguse ja kanga — nähtav tekib liikumisest.
Mis siis, kui taevas algab maast?
Mis siis, kui see, mida peame lõpmatuks, sünnib puudutuse kaugusel?
Peegeldused ei näita meile ainult ruumi.
Need avavad seisundi, milles me juba oleme.